pühapäev, 24. august 2014

Mis on muinastulede öö?

Kord aastas, Muinastulede ööl süüdatakse lõkked meenutamaks ajaloolisi mereäärseid tulesid.

Kaasaegsete lõkete süütamise suvelõpuüritusel loome mööda randa ühiselt lõkete keti ja koos mere ääres üritust tähistades edastame eelkõige positiivseid mõtteid ja sõnumeid. Anname lõket süüdates märku, et hoolime oma ühisest Läänemerest.
Meie esivanemad on Läänemere ääres elanud juba mitu tuhat aastat, tihti süütasid nad lõkked, et anda märku oma naabritele ja meresõitjatele. Muistsete lõkete meenutamiseks kogunevad kümned tuhanded inimesed igal aastal lõkete süütamiseks mere äärde, tuletamaks meelde, et oleme endiselt mererahvas.
 
Esimesed lõkked süüdati eelmise sajandi viimasel kümnendil üheaegselt Soomes ja Eestis (vaata: esimesed lõkked Hiiumaal ja Turu kandis). Iidetulede süütamise õhtut hakati nimetama muinastulede ööks.
Sellest ajast peale süttivad lõkked igal aastal augustikuu viimase laupäeva õhtul kell 21.30. Sel õhtul moodustunud lõkete kett on liikunud üle Põhjalahe Ahvenamaa kaudu ka Rootsi, tänaseks süüdatakse lõkkeid ka Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani randades, Eestis ka siseveekogude ääres.

2009. aastal muutus sündmus üle-eestiliseks.

Iidetuled süüdati viikingite ajastul
Muinas- ja keskajal kasutati mereäärsetes randades süüdatud tulesid meremeestele tee näitamiseks ohutusse sadamasse või randa. Neid tulesid kasutati ka valvesüsteemis hoiatuste ja muude sõnumite edastamiseks avamerelt, mööda rannikut ja sageli ka sisemaani välja. Ohu korral süüdati hästi nähtavates kohtades järjestikku lõkked, millede ulatus võis lõpuks olla kümneid miile.
Vanimad kirjalikud andmed rannalõkete ehk  iidetuledega teadete edastamisest Läänemere regioonis pärinevad viikingiajast. Siis toimis rannikul laevateede läheduses juba ühtne, ulgumerelt kuni sisemaani ulatuv valvesüsteem. Sellesse pidi iga ranniku kogukond andma lõkke süütamisel ja hoidmisel oma kindlaksmääratud panuse ja kandis küllalt ranget vastutust teate mitteedastamise korral.
Tänapäeval vanemad inimesed mäletavad veel oma vanavanemate juttu, et neid tulesid nimetati siis iidetuledeks või iilastuledeks (on ilmselt tuletatud sõnast "hiilgama" või "hilja").
Toomaloukaturism.ee: Saaremaal oli levinum nimetus Iilastuli. See oli tuli, mida näidati sügisõhtul rannas hilja peale jäänud paadimeestele. Iilane ehk tulemees sai tule hooldamise eest igalt paadil sada räime. Võib isegi oletada, et mereäärsete lõkete hooldajatest on oma nime saanud ka hiidlased.
Kaasajal süüdatakse augusti lõpus lõkked Läänemere kallastel selleks, et näidata mererahva ühtsust ning tuletada meelde meie ajalugu ja kultuuripärandit. Antakse märku, et hoolitakse merest ja loodusest ning aastatuhandete side merega ei ole kadunud. Tuled süüdatakse ka nende mälestuseks, kes igaveseks merele jäänud.
Lisaks on mereäärne üritus sel õhtul kokkutulnutele ka emotsionaalset elamust ja ühtsustunnet pakkuv üritus. Lisaks rannalõketele mitmetes sadamates ja suuremates asulates toimuvad ka rahvarohked kontserdid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar